verb indikativ presens
vil
verb indikativ preteritum
ville

ville (verb)

  • (verb) áigut; (verb) háliidit
    Hvis du vil lære spansk, kan du bli med på kveldskurset vårt.
    Jus áiggut oahppat espánnjagiela, de sáhtát searvat min eahketkursii.
verb indikativ presens
vil
verb indikativ preteritum
ville
ville Oza buot hámiid teavsttain →
  • ville verb infinitiv
  • ville verb indikativ preteritum


vill (adj.)

  • (adj.) villas; (adj.) vilddas
  • (bli vill, om oppførsel) (verb) viimmáskit
    Unge jenter blir ville fordi han er veldig vakker, en ung mann som enda har denne spesielle musikken.
    Nuorra nieiddat gal viimmáskit go son han lea hui fávrros, nuorra almmái geas lea vel dát erenoamáš musihkka.
vill Oza buot hámiid teavsttain →
  • vill adj. Pos ent. Def
  • vill adj. Pos flt. ubestemt
  • vill adj. Pos flt. Def

Juoga ii doaimma?

Jus fuobmát meattáhusa, de berrešit váldit oktavuođa minguin. Čilge čuolmma ja muital guđe neahttalohkki dahje mobiilatelefovnna don geavahit, ja maid ledjet ohcame go fuobmájit váttisvuođa.

ville lea vejolaččat dán sáni hápmi:

vill Oza buot hámiid teavsttain →
  • vill adj. Pos ent. Def
  • vill adj. Pos flt. ubestemt
  • vill adj. Pos flt. Def
ville Oza buot hámiid teavsttain →
  • Ville subst. egennavn
ville Oza buot hámiid teavsttain →
  • ville verb infinitiv
  • ville verb indikativ preteritum